Paljude argipäev: Inimesed lähevad hommikuti kodust välja piltlikult kahe ämbriga käes. Ühes käes on positiivsete emotsioonide ämber. Teises negatiivsete emotsioonide ämber. Tagasi koju jõudes on negatiivsete ämber täis saanud ja positiivsete emotsioonide ämber tühi. Selleks, et negatiivsetest emotsioonidest vabaneda, otsib inimene võimalust see kellelegi nõrgemale (sest nii on turvalisem ja lihtsam) kaela valada ehk nii ta annab ärrituse edasi. Kui ta oma emotsioone ise maandada ei oska, siis ta norib poes või taksos või karjub kodulooma ja laste peale….

Kui tal on tore ja mõistev perekond, siis positiivste emotsioonide ämber täidetakse koduste poolt ära ja plahvatust ei teki. Mõned “neelavad” negatiivsed emotsioonid alla, et kodurahu säilitada.

KUIDAS ALUSTADA PÄEVA

Enne kui hommikul voodist välja tuled, küsi endalt 2 küsimust.

1. Mille eest ma oma elus olen tänulik?
2. Tänulikkus loob õhtul parema une, vähendab stressi ja avab sisemise tarkuse.
3. Mida ma tahan täna ära teha?
4. Nii häälestad ennast seda plaanitut ellu viima.

 Ja alles nüüd tõuse üles.

MIKS INIMESTE EMOTSIOONID ESKALEERUVAD

Nii nagu hammaste pesemine, kohvi joomine hommikuti vms on harjumused, nii on ka emotsioonidega – ka need on harjumuslikud. Kindlasti teate kedagi, kes iga uue ettetuleva olukorra puhul vihastab (“Kes selle korraldas? Ta tuleb vastutusele võtta! Kus on süüdlane?), ja teate kedagi, kes sarnasel puhul kukub kaeblema. (“Miks see nüüd küll pidi minuga jälle juhtuma!” Mul kohe üldse ei vea! Mille eest karma/jumal mind küll karistab?”)

Ärrituse põhjustajateks peetakse sõnakuulmatuid lapsi, finantsprobleeme, pingeid perekonnas, liiklust, stressi, kaotusi, teiste inimeste reaktsioone, kasvõi vihmast ilma. Vahet ei ole, mida põhjustajaks pidada, kätteõpitud harjumuslik emotsioonide muster vallandub.

Kui tunned, et lõualihased lähevad pingesse (surud hambaid tugevalt kokku), hingamine muutub pinnapealseks ja kiireks, kulmud lähevad kortsu (kulmude vahele tekib nn “vihakorts”), siis see näitab, et keha valmistub ründamiseks ehk vihapurskeks. Kui oled sellised muutused oma kehas teadvustanud, siis just nüüd on õige aeg endalt küsida: “Mida ma just mõtlesin? Missuguse hinnangu ma olukorrale, inimestele andsin?”

HINNANG: “Tema seisukoht ei sobi mulle. Oht, oht! Vaenlane!

JÄRELDUS: “Pean ennast kuidagi kaitsma!” (Ja keha valmistubki ründama)

EMOTSIOON tekib kohe kui hinnang ja järeldus ja ka hirmutav pilt tulevikust on mõttetasandilt läbi käinud.

Emotsioon sõltub hinnangust, mille olukorrale, inimestele annad. Hinnang ja järeldus tekivad tavaliselt elukogemustest ja uskumustest. Kui oled elus kogenud kiuslikke inimesi, siis isegi kui mõni kasvõi väliselt natuke meenutab mõnda kiuslikku inimest, siis juba reageerid enesekaitsega.

Kui tahad, et Sind alati ümbritseksid toredad inimesed, siis muuda oma uskumusi. Mida Sa arvad inimestest oma elus? Kas enamus on toredad, abivalmid ja sõbralikud või kiuslikud, egoistlikud, kadedad ja salakavalad?

(Täpsemalt uskumuste muutmisest vt Moodul 3)

Kui negatiivne emotsioon on sees juba käärimas, siis alati ei ole mõistlik seda välja näidata (ei taha pereliikmega riidu minna, pole kasulik ülemusega või kolleegiga konflikti minna, ei taha ennast häbistada..)

Kätteõpitud harjumuslikud pidurid või kiirelt oma peas olukorra hindamisest käivitunud pidurid ei lase emotsioonil täiel võimsusel väljenduda, kuid reaktsioon ikkagi toimub. Kas kogeb reaktsiooni see, kes ärritas või saab seda kogeda keegi teine.

Näiteks lapsevanem ei saa oma ülemusele frustratsiooni liigse töökoorma pärast näidata, sest sellest sõltub tema töökoht, kuid näiteks liikluses, kaupluses või lasteaiaõpetaja peal on sedasama frustratsiooni mugav ja turvaline välja elada.

Seepärast polegi mõtet igat nö inimeste “üle võlli” reaktsiooni võtta isiklikult, vaid jääda rahulikuks, oma keskmesse ja öelda endale rahustavaid lauseid:

“Viha on armastusepuuduse tunnus. Ju tal oli raske päev.”

“Stop, ma ei reageeri. Kas mul on üldse piisavalt infot, et üldse reageerida?”

“Kust ma saaksin lisainfot?”

“Kuidas ma saaksin seda olukorda näha teisest vaatenurgast? Näiteks: Ta ei ründa mind, vaid püüab oma koormast turvaliselt vabaneda.”

KONFLIKTI KESKEL OLLES…

Mõtted: “Nii. Mul on vaja ennast kehtestada, või muidu ta hakkabki mind igal võimalikul juhul solgiämbriga üle kallama. Kuidas ma seda teen?”

Väljaöeldud ennast kehtestavad laused: “Lugupeetud härra Kuusk, mina ei räägi sellisel moel ei teie ega teie lapsega. Palun jääme teineteise vastu viisakaks ja lugupidavaks. Ärme lase emotsioonidel eskaleeruda, sest meile mõlemale on oluline see olukord mõistlikult lahendada ja me mõlemad teame oma kogemustest, et emotsioonid ei aita lahenduse leidmisele kuidagi kaasa.”

Konfliktse ja ärritunud inimese läheduses on kõige olulisem jääda ise rahulikuks, siis rahuneb ka teine ja vahel isegi vabandab, et reageeris üle.