Me kasutame suhtlemistõkkeid siis, kui kaaslane on pinges või meil endal on stress.

Kritiseerimine – teise inimese, tema tegude või hoiakute negatiivne hindamine. Me usume, et teine parandab ennast kritiseerimise tulemusena. Mõnele on see elustiil. Kritiseerib kõike ja kõiki, et “auru välja lasta.”

Sildistamine – teise inimese alandamine või stereotüpiseerimine

Näiteks:

“Täpselt nagu naine!” (negatiivne sildistamine)

“Te kiivritega tüübid olete kõik ühesugused!” (negatiivne sildistamine)

“Andekas, asjalik – nagu isa suust kukkunud.”  (positiivne sildistamine)

Diagnoosi panek – amatöörpsühholoogi mängimine.

Näiteks:

“Sa teed seda ainult selleks, et mind ärritada!”

“Sul on mingi alaväärsuskompleks. Saa juba üle!”

Kiitmine – teisele inimesele tema tema tegudele või hoiakutele pos hinnangu andmine. Kui keegi kiidab tagamõttega, tekib meis vastuseis, sest tunneme, et meiega manipuleeritakse. Kiitmine tähendab sageli meelitustega äraostmist, ülekavaldamist.

Näiteks:

“Sa oled nii hea inimene. Ma tean, et sa aitad mul täna muru niita.”

Kamandamine – teisel millegi teha käskimine, mida sina tahad. Sunni kasutamine teeb inimesed tõrksaks. Tulemus – saboteerimine või allaheitlikkus. Käskimine õõnestab eneseväärikust.

Näiteks:

“Tee nüüd oma kodutöö ära!”

“Miks?”

“Sest mina käsin. Sest ma olen su ema!”

Ähvardamine – püüd kontrollida teist, hoiatades teda neg tagajärgede eest.

Näiteks:

“Sa teed seda või muidu..”

“Lõpeta kohe see, muidu jääb kogu klass peale tunde!”

Moraali lugemine – teisele õpetamine, mida ta peaks tegema. See tekitab vastumeelsust, takistab ausat eneseväljendust ja sunnib teesklema.

Näiteks:

“Sa ei tohiks lahutada. Mõtle mis lastest saab.”

“Sa peaksid tema ees vabandama.”

Ülekuulamine – suletud küsimused, millele saab vastata väga lühidalt või jah/ei. Kui teine ei ole nõus oma infot jagama, siis kuhjatakse teine küsimustega üle, et vähegi infot kätte saada. (enda rahustamiseks) Kuid see annab vastupidise efekti- Vastaja tunneb ennasdt nurkasurutuna ja tõmbub endasse.

Näiteks:

“Kas sa kahetsed, et seda tegid?”

“Millal see juhtus?”

Nõu andmine – teise inimese probleemidele lahenduse andmine. Sellega alahindame teise intelligentsust. Meil nagu poleks usku, et teine on võimeline oma raskustest aru saama ja nendega toime tulema. Kui keegi meiega muret jagab, siis on see jäämäe tipp. Meil pole kogu ülevaadet probleemist ja nõuanne ei pruugi aidata.

Näiteks:

“Kui mina oleksin sinu asemel, ütleksin talle kindlasti ära.”

“Oh, seda on lihtne teha. Esiteks…”

Kõrvalepõikamine – muud juttu tehes teise probleemide juurest eemale triivimine. Põhjus – ebamugavustunne, teema mittevaldamine tähelepanu keskmes olemise soov, ebamugavad teemad

Näiteks:

“Arvad, et sul läks halvasti. Tead, mis mul juhtus?….”

“Ära nüüd juurdle selle üle nii palju. Räägime millestki toredamast.”

Loogiline argumenteerimine – püüd teist veenda lähtudes faktidest ja jättes arvesse võtmata asjasse segatud tunded. Kui teie vahel on olnud riid või teine on stressis, siis võib loogika närvi ajada. Loogika keskendub faktidele ja ignoreerib tundeid. See tekitab emotsionaalset distantsi, sest inimene vajab raskes olukorras tunnete aktsepteerimist, ärakuulamist, mõistmist.

Näiteks:

“Vaata faktidele näkku, kui sa poleks seda televiisorit ostnud, oleks meil praegu piisavalt raha jõulude tähistamiseks.”

Rahustamine – püüd takistada teisel negatiivseid tundeid tundmast. Mina-pilt, mis endast on kujunenud, paneb muutmiskatsetele vastu. Rahustamist kasutavad need, kes tahavad olla abivalmid ja mõistvad, kuid ei soovi kanda sellega kaasnevat emotsionaalset taaka.

Näiteks:

“Ära muretse. Hommik on õhtust targem”

“Küll kõik sujub!”

“Sa oled tegelikult imeilus.”

KOKKUVÕTE

Suhtlemistõkked on harjumuspärased reaktsioonid ja igasuguse harjumuse muutmine nõuab aega ja pingutust. Oluline on suhtlustõkkeid märgata/ära tunda ja lõpetada, sest nad

– alandavad eneseväärikust

– kahandavad motivatsiooni

– tekitavad vastupanu

 Võti suhtlemistõkete vältimiseks on teadlikkus. Jälgi ennast suhtluses.